Nädal 5: Kas näiline anonüümsus toob välja inimese päris olemuse või lihtsalt tema halvema poole?

[pillep]

Olen ka arvamusel, et näiline anonüümsus aga samuti ka üleüldine barjäär netis, kus väljaütlemistel enamasti tagajärgi pole toob välja tõelise isiksuse poole, mis muidu kuskile pimedatesse hingesoppidesse peidetud on. Olen arvamusel, et kommentaariumites on see anonüümselt ja ka oma nime alt rumal solvamine ja alandamine läinud üle igasuguste piiride, piinlik lausa vaadata, kui julmad on inimesed internetiavarustes, kus ei taibata sõnade mõju, kus kõik viisakuse piirid ja filtrid oleks nagu prügikasti heidetud.

Aga on ka positiivne külg, kus anonüümsus aitab olla ausam ja avatum, kus väljaöeldu ei tekita inimesele probleeme ega piinlikkust ning aitab enda mõtteid, probleeme ja kogemusi hinnanguteta avaldada, leides endale mõttekaaslaseid ja probleemidele lahendusi.

[viltk]

Me keegi ei käitu avalikus kohas samamoodi nagu kodus.

Interneti "anonüümsus" on hea näide, et inimesed arvavad, et nad on internetis ka kodus ja seal teised kombed.

Robert Sarve laadseid inimesi ongi selle jaoks vaja, et reaalsus näkku lööks. Kohtus käimine on suht tüütu, ning võib ka normaalselt kulukaks osutuda.

[janarn]

Ma arvan, et mitte halvema (aga vahel kindlasti ka seda) pigem siiski rohkem päris olemuse, mida päris elus alla surutakse, mis iganes põhjustel (a'la kardetakse teiste arvamust). Kuid näiline anonüümsus võimaldab end rohkem vabaks lasta ja rohkem olla "mina ise"

[kermon]

Anonüümsus võib tuua välja nii inimese päris olemuse kui ka tema halvema poole – ja see võib ka üks ja sama olla. Paljudel kaob anonüümsuse tõttu ära tagajärgede tunnetus, ent nagu ka uudistest näha, siis võetakse netikommentaatoreid vastutusele. Vaadates aga Facebookis uudiste all kommentaariumit, julgetakse oma nimega ka üsna palju postitada – ehk asi ei pruugi olla ainult anonüümsuses, vaid ka selles, et veebis on palju lihtsam öelda asju, mida teisele päriselus otse näkku ei ütleks.

[kaidokikkas]

Ma olen aeg-ajalt öelnud, et Internet on nagu a) nuga ja b) võimendi. Noaga saab pätt tappa ja kirurg elu päästa, võrk võimendab nii lollust kui tarkust.  Selles osas kalduksin nõustuma nendega, kes arvavad, et onlainis käitumine on inimese sisemise "mina" peegeldus.

Anonüümsusel on kindlasti ka positiivne tahk stereotüüpide vähendajana. Aga nagu öeldakse ühes kuulsas filmis: tume pool on petlikult peibutav. Palju sõltub ka ühiskonna üldisest kultuuritasemest (kahjuks meie omas on see juba mõnda aega üksjagu murettekitav).

Üks mõte veel, ühest teisest kuulsast loost: anonüümsus sarnaneb selles loos esineva sõrmusega, mis a) muutis kandja nähtamatuks, aga b) kippus sõrmest ära libisema väga ebasoodsal hetkel.

[kerdov1]

Kuna seal ei ole koheselt võimalik nägu ja nime kokku viia, muutuvad inimesed vabamaks ja see võib tuua neist välja halvima. Peamiselt esineb see trollimisena ja kommemtaariumites kus lahatakse teemasi, mis tekitavad vastuolulisi  tundeid, kuna oma nime all nad seda ei ütle, siis nad tunnevad, et ei vastuta öeldu eest.

[elerir]

Nõustun ka eelenevate mõtetega. Veebis olles tekib justkui turvaline sein vahele, mis lahutab reaalsust ja illusiooni. Huvitaval kombel saavad just siis paljud ka julguse jagada ning avaldada oma mõtteid teemadel, mida muidu tavaelus ei puudutata. Samuti on need viisid, kuidas oma arvamusi väljendatakse kohati päris toored ja sellised, mida silmast silma rääkides ilmselt ei julgetaks kasutada. Ilmselt on siin paljude jaoks põhjus ka lihtsalt teadmises, et saaks kellelegi lihtsalt halvasti öelda ja koha nii-öelda kätte näidata.

[kasade]

Ise usun, et see pigem laseb inimestele olla täielikult sellised nagu nad sisimas on. Anonüümne olles tekib väga lihtsalt enesekindlus ja usk, et tagajärgi ei ole ja siis räägivadki inimesed välja kõik täpselt nii nagu nad päriselt arvavad. Kindlasti kasutavad paljud inimesed anonüümsust ka lihtsalt lollitamiseks ja ei ole tegelikult päris sellised aga ega selline käitumine täiesti tühjast kohast tule.