Nädal 10: Kulunud filosoofiline küsimus

[ansein]

Minu arvates on ainult loomult hea kui ka omakasupüüdlik pigem äärmused. Üks on siis see, et kõik sõidavad sinust üle ja teine äärmus, et sõidad ise kõigist üle? Päriselus ei ole vist enamus inimesi ainult üks või teine, vaid midagi nende vahepealset. Me kõik(loodetavasti) teeme häid tegusid siiralt, aga samas teatud olukordades mõtleme ka enda vajadustele ja kasule.

[m2hh]

Kurat, siia oleks hea olnud panna üks yt video. Seal oli teema, enesekasuliku püüdlike inimeste kohta. Et nad olid paremad eesmärgini jõudmaks. Kahjuks unustanud selle video.

Enam vähem sain teemast nii aru, et inimesed, kes on enesekasu püüdjad firmas või grupis. Nad teevad selle asja nii kaua ära(isegi paremini, kui teised), kuni see neile on kasulik. Ehk me teeme sellel mõttel kõik. Ega me keegi ei käi tasuta tööl või nii. Me vajame raha, et elada või nii. Mingit kasu peab ka olema.

[stentr]

Inimesed on loomud omakasupüüdlikud, sest me teeme seda, mis paneb meid hästi tundma.
See võib kõlada halvasti aga ma ei usu, et see iseenesest halb asi on, sest olla loomult hea paneb meid ka hästi tundma. Seega me saame teha häid asju, nagu kellegi aitamine, jäädes tehniliselt "omakasupüüdlikuks". Gümnaasiumis ma vastasin sellistele küsimustele umbes samamoodi.

[aljons]

Inimene ei ole oma olemuselt" hea "ega" omakasupüüdlik " puhtal kujul. Tal on kogum kalduvusi-koostööle, empaatiale, oma huvide kaitsmisele — ja milline neist avaldub, sõltub tingimustest, ühiskonnast, isiklik kogemus, mõnikord praegusest seisundist. Me ei ole üks loodus, vaid võimaluste väli.

[robink]

Ma ütles, et kõik oleneb kui kaugele inimene on oma elus jõudnud. Mida rohkem "oma kasumit" oled teeninud seda lahkem saad ka olla, sest sul on vähem kaotada. Kokkuvõtteks ütlen et minu arust on see väga muutuv. Rolli mängib ka inimese vanus ja elukogemus.

[pillep]

Olen nõus, et headus ja omakasupüüdlikkus on äärmused. Ükski inimene ei ole arvatavasti täielikult hea ega ka ainult omakasupüüdlik. Omakasu on vajalik, kuna inimene elab siiski enda jaoks, mitte kellegi teise heaks ning mingil määral on omakasupüüdlikkus lausa vajalik toimetulekuks.

Ka keskkond, töö jpm on kindlasti mõjuteguriks ühe või teise poole kaldumiseks, kuid sisemuses on minu arvates siiski valitsemas mingitmoodi tasakaal mõlema poole vahel, kuigi iga inimese jaoks on see tasakaalupunkt siiski erineva koha peal.

[Edgar Neverovski]

Ma arvan, et kõik inimesed on loomupoolest omakasupüüdlikud ja teevad kõike oma kasu nimel, lihtsalt ühiskonnas on paljudes olukordades kasulik olla hea. Nagu öeldakse: "Altruism on egoismi kõrgeim vorm"

[rihomah]

Nõustun väga kareiliga siin - maailm pole nii mustvalge ja see küsimus ennekõige eeldab, et maailm oleks mustvalge. Ma pole koolis selle küsimusega väga kattunud, kuid üldiselt see teema vahepeal tulnud ette - nooremana arvasin, et jah, inimene on üldiselt hea.

Nüüd ma arvan esmalt, et hea ja halb on subjektiivsed mõtted ja kui tahad sellest küsimusest midagi kasulikku, pead ennekõige enda seest leidma vastuse, mis on sinu jaoks hea ja kas sina ise oled omakasupüüdlik või mis iganes headus on. Siis saad tegelt kasulikult võrrelda, kuidas inimene loomult on - ja kas inimene saab midagi loomult olla.

Aga lihtsamalt, ma arvan et inimesed tahavad seda, mis tundub hea. Mõnele tundub hea teiste abistamine kuni ise ei suuda elada, mõndadele tundub hea teenida rohkem raha kui inimlikult võimalik kunagi kasutada on ja kõike vahepeal.

[RometTT]

Ilmselt natuke teisiti. Mitte nii radikaalselt, kuid elu pigem kinnitab, et inimesed pigem ei muutu.

[olrats]

Ma ise pigem kaldun arvama, et inimesed on oma olemuselt ikka omakasupüüdlikud, aga see ei ole otseselt halb asi. Sageli langeb enda kasu kokku sellega, et tehakse ka teistele midagi head.

[AlbertIaab]

Vastaksin küll teisiti inimene pole kumbki, vaid on loomult koostööaldis. Gümnaasiumis tundub see valikuna musta ja valge vahel, aga tegelikult motiveerib meid hoopis ühtekuuluvustunne ja maine, mitte ainult puhas omakasu või headus.