Nädal 10: Kulunud filosoofiline küsimus

[RMT]

Kindlasti pidite gümnaasiumis käsitlema teemat, et kas inimene on loomult hea või omakasupüüdlik. Võttes arvesse teie teadmiste pagasi suurendamist, kas vastaksite sellele küsimusele teistmoodi kui kunagi gümnaasiumis?

[Ivatot]

Arvan ei ole inimene ei täiesti hea ega ka täielikult omakasupüüdlik. Inimese käitumine sõltub suurel määral olukorrast, kasvatusest ja keskkonnast. On olukordi, kus inimesed tegutsevad siiralt teiste heaks, ilma isiklikku kasu otsimata. Samas leidub ka hetki, kus esikohale seatakse enda huvid ja vajadused.

Tänapäeval, eriti töö ja tehnoloogiakeskkonnas, on selge, et koostöö ja usaldus on hädavajalikud. Kui inimesed oleksid ainult omakasupüüdlikud, ei toimiks meeskonnatöö ega ühiskond tervikuna. Samal ajal ei saa eitada, et teatud määral on enesehuvi loomulik ja isegi vajalik, sest see aitab inimesel ellu jääda ja areneda.

Seega vastaksin nüüd sellele küsimusele teistmoodi kui varem: inimene on oma loomult tasakaal kahe poole vahel.

[margmi]

Vanasõna "Inimene on inimesele hunt" ei ole tekkinud tühja koha pealt. Kui gümnaasiumis (tol ajal keskkoolis) oli veel säilunud mingi usk inimese headusesse ja altruismi, siis praeguseks on see kahjuks kõik kadunud.

Inimene on oma olemuselt egoistlik, kasuahne ja julm. Kindlasti võib näiteid tuua stiilis Ema Theresa, heategevusfondid jms. Mul on selle kohta oma teooria. See heategemine on omamoodi egotripp.

Ma teen head, teistel on hea, see paneb mind ennast hästi tundma (rääkimata sellest, et mind kiidetakse ja ülistatakse). Seega, puhas isekus

[viltk]

Ma nõustun eeskõnelejaga.
Eriti hästi tuleb see välja kriisides nagu olid Covid või praegune Iraani sõda.
On erandeid, aga erand kinnitab enamasti reeglit.

[RaudMees25]

Minu arvates kõik oleneb ikkagi kasvatusest ja ümbritsevast. Üldjuhul pakuks, et inimesed, kes on materjalistlikud, siis nad pigem omakasupüüdlikud. Kellele materiaalne väärtus huvi ei paku, see pigem ka hea loomulisem.

[egon]

Praegu usun, et inimesel on mõlemad pooled korraga, milline pool mingil hetkel domineerib tavaliselt sõltub olukorrast, kasvatusest ja väärtustest.

[janarn]

Ma ütleks ka, et on mõlemad pooled ja, mis domineerib sõltub kindlasti olukorrast.

Samas ma lisaks juurde selle, et inimene on tegleikult suhteliselt laisk. Sellest lähtuvalt olen ka ise niimõnegi tüütu ülesande kas ära automatiseerinud või loonud sinna võikese tarkvara jupi. Selles kontektis julgeks väita, et laikus on üks päris hea motivaator innovatsiooniks.

[andpod]

Ma vastaksin, et inimesed on veel rohkem omakasupüüdlikumad, kui ma kunagi gümnaasiumis naiivselt arvasin

[hendki]

Ilmselt ikkagi omakasupüüdlikud, kuid kindlasti on erandeid.
Need erandid (nagu eelnevalt öeldud) tegelikkuses mingil viisil proovivad ka sealt leida endale mingit kasu ühel või teisel viisil

[rainok]

Ise sõnastaksin pigem, et inimene on loomult egoistlik ja võimetu olema midagi muud. See ei tähenda otseselt midagi halba, aga kõik otsused on tugevalt seotud omakasuga. Ise vaidleksin, et ka kõige heldemad heateod tehakse omakasu alusel. Näiteks oleks kuidagi kujunenud inimkultuuris, et teise elu päästmine oma enda eluga riskides on häbiväärne asi mitte kangelaslik, ei teeks seda keegi.

[252649IADB]

Ma ei pea "head" ja "omakasupüüdlikku" vastanditeks. Inimene võib olla mõlemat korraga. Näiteks teeme me heategusid ka sellepärast, et see paneb meid hästi tundma. See ei tähenda, et tegu ei ole hea. Pigem on inimese käitumine segu headusest ja omakasust ja paljudest muudest nüanssidest.

[anuran]

Väga hea see viimane lause - ma teen head, seega olen isekas :)
Aga täiega nõustun, et head tegemine annab hea tunde ja selle nimel tasub head teha. Inimene on oma loomult omakasupüüdlikult heatahtlik.

[janern]

Eks iga inimene on loomult omakasupüüdlik, see omakorda ei välista seda, et inimene ei saaks olla ka hea. Usun, et need mõlemad mõisted on ka elukaare jooksul muutuvad. Ilmselt mängib palju rolli ka kasvatus ja keskkond, kust tuled.

[patoms]

Optimist ütleks, et inimesed on loomult head, pessimist seevastu, aga et on omakasupüüdlikud. Ma arvan tõsi on seal keskel kusagil iga indiviid on kompleksne olend kellele ei saa nii lihtsalt silti külge visata. Kõik on patused ja puhtad samal ajal. Keerukas küsimus muidu.

[arspok]

Gümnaasiumis arvasin, et kõik sõltub pigem kasvatusest ja ei saa öelda, kas inimene on loomult hea või isekas. Aga praegu pigem arvan, et iga inimene on mingil määral omakasupüüdlik. Isegi kui inimene teeb midagi “head”, siis ta teeb seda tihti selleks, et endal oleks parem tunne, ei piinaks süütunne või et teised teda paremini arvaksid. Esmapilgul võib see tunduda absurdne, aga minu arvates ei erine altruism tegelikult egoismist, seega on iga inimene pigem egoistlik.

[reelpe]

Mul on alati onud usk, et inimesed on kahepoolsed ja see kui head või halvad nad on oleneb sellest kuidas nad ise oma otsuseid teevad ja mida nad endas arendavad v]i kellel ja millel nad end m]jutada lasevad.

Sitt elutee v]i halb [mbrus ei ole nt põhjus miks keegi peaks teistele liiga tegema, kuigi see võib olla mõnel tasandil arusaadav siis inimene on see, kelleks ta end lõppkokkuvõtes ise kujundab või millel ta laseb end kujundada.

On muidugi ka erandeid ja jutte inimestest kes on lapsest saati olnud "kurjad" aga mina arvan et [ks asi on olemus ja teine asi on siiski see mida sa ise teed ja otsustad.

[mavell]

Kõige realistlikum on ilmselt see, et inimene on nii hea kui ka omakasupüüdlik. Käitumine sõltub olukorrast, kasvatustest ja väärtustest, mõnikord pannakse teised esikohale aga suuremosa ajast ikkagi iseennast.

[kerdov1]

Üldiselt arvan küll, et inimene käitub omakasupüüdlikult aga see sõltub ka väga palju olukorrast ja inimesest endast. Sarnases olukorras kuid erinevatel tingimustel võib inimene käituda erinevalt sõltuvalt sellest, kas see on nende jaoks kasulik või on see nende arust õige otsus.

[viivik]

Inimene on loomult ikka mõlemat, olenevalt olukorrast kord rohkem hea ja siis jälle omakasupüüdlik. Ja nagu ikka kui seda kõike on mõõdukalt siis on ju kõik hästi.

[kareil]

Ma ütleks, et sõltub olukorrast ning keskkonnast, kus inimene on üles kasvanud. Ja maailm pole nii mustvalge, et inimene on tingimata üks või teine. Samuti on siin oluline hindaja perspektiiv, sest keegi võib inimest näha heas valguses, teine näeb temas aga isekust.