Nädal 5: E-kirja allkirjad

[hendki]

Enamasti lihtsalt viisakusest on hea lisada enda nimi kirja lõppu koos mingi viisaka fraasiga. Jätab kuidagi parema mulje.
Kuna kõikide e-posti aadressid ei sisalda alati enda päris nime, vaid sisaldab mingit aliasi, siis on inimesel parem aru saada, kellega ta vestleb ja saab mingi sisemise kinnituse, et vestleb õige inimesega :)

[arspok]

Ma tavaliselt kasutan sama formaati nagu mu vestluskaaslane. Kui tema kasutab kirja lõpus allkirja, siis kasutan ka. Kui ma ise kirjutan esimesena ja kiri on pigem ametlik, siis lisan samuti allkirja. Ma ei arva, et sellest peaks loobuma, minu meelest on see lihtsalt elementaarne e-kirja etikett.

[Rasmus_Ellervee]

Tihtipeale lisan sellise allkirja ainult esimene meili lõppu. Kui vestlus venib pikemaks, ei viitsi iga kirja lõppu lisada kes ma olen ja millega tegelen.

[tiitr]

Pean allkirja lisamist vajalikuks juba kasvõi hea tava hoidmise pärast. Minu arvates näitab see korrektselt vormistatud kirja ja saaja suhtes viisakust. Eks telefonikõnesid saaks ka ju efektiivsemaks muuta, kui jätaks ära "tere" ja "head aega", nagu seda võib näha filmides.

Üks allkirja fraas mida ma väldin on "ette tänades". Mulle tundub, et see paneb kirja saajale automaatse kohustu ja ootuse, et minu palve saaks tehtud.

[kareil]

Mina ise kasutan küll allkirju, kuid mitte igal pool ühte ja sama, vaid see sõltub mitmest asjast. Näiteks tööl on meil tavaks kasutada pikemaid allkirju, kus on muuseas välja toodud ka ametinimetus. Tööväliselt sõltub allkirja kasutus sellest, kellele ma meili saadan, kui tuttavad me oleme ja mitmes meil see on. Et kui ikka kiri läheb võõrale isikule ja see on ka esimene kiri, siis kasutan allkirja. Kui kirjavahetus venib pikemaks, siis võib allkiri muutuda lühemaks (nt kirjutan vaid eesnime). Heade tuttavatega panen ka lihtsalt lõppu oma nime. Väljenditest kasutan peamiselt "Lugupidamisega", "Parimatega" või "Parimat", need on kuidagi kõige neutraalsemad.

[rasble]

Tuttavale ei lisa allkirja, võõrale küll. Lugupidamisega panen siis kui ootan mingit vastust, muidu panen Tervitades.

[milena]

Ma lisan allkirja alati, et inimene teaks täpselt, kellega ta suhtleb, ja see on lihtsalt viisakus.

[ansein]

Kirjutan alati, eriti kui tegu on võõra inimesega, ametliku kirjaga vms. Lisaks on hea kui lõpus on kontakt ka olemas. Kui tuttavale kirjutada, siis ei pea ehk nii ametlik olema ja võid selle ''Lugupidamisega'' asendada ka lihtsalt ''Heade soovidega''.

[raikoo]

Tööandja poolt võimaldatud meiliaadressil kasutan midaiganes nende poolt ette määratud on templiidina

Isikliku meili alt pigem panen "Parimate soovidega" või miskit sarnast, oleneb tujust. "Lugupidamisega" kõlab veidi liiga ametlikult minu jaoks

[mtiitsma]

Nagu siin teistelgi, siis sõltub palju ka kellega suhtlen, üldiselt üritan jääda ikkagi viisakaks olenemata, kellega suhtlen, aga kas seal lõpus on "Lugupidamisega" või "Parimat" sõltub puhtalt, kellega suhtlen.

Nt TalTechist kellegagi kirjavahetusel kasutan pigem "Lugupidamisega".

Tööl kasutan reeglina olemasolevat põhja või olen ise loonud midagi oma käe järgi, aga seal siis juba ka asutuse info juures, et ei tekiks ohtu, et mõni partner kirja prügisse viskab, sest tundus "kahtlane".

[karive]

Ma kirjutan alati e-mailile alla mingi fraasi ja nime, aga vahel täiesti maadlen selle teemaga, et mis konkreetsel juhul võiks sobilik allkiri olla. Ametlike kirjadega on lihtne, siis sobivad "Parimate soovidega" või "Lugupidamisega" vms, aga vähem ametlike kirjade puhul tekib rohkem küsimusi - näiteks kas "Tervitades" sobib kasutada, kui inimest ei tunne? Töökoha signatuur on hea lahendus, hoiab aega kokku ja on hea neutraalne variant.

[IljaBu]

Tegelikult on see puhas formaalsus, seda tehakse seetõttu, et see on nii aktsepteeritud ja vestluspartneri austamise märgiks

[libepavel]

See on hea tava, eetika.
Alustada tervitusega ja lõpetada soovide ja nimega.
Korporatiivsel tasemel on allkirjal ka ametikoht ja telefon enamasti kirjas, et teaksid kas satusid õigesse kohta.
Mugav, ilus ja tead kus on kirjas punkt

[kaidokikkas]

See on tegelikult täiesti klassikalise netiketi teema - juba Virginia Shea aegadel oli soovitus mitte kasutada üle 4-5 rea pikki ja/või väga kirjuid signatuure. Omal ajal oli sinna kombeks lisada peale kontaktandmete ka mingi moto, tsitaat vmms.

Mis on tollest ajast üle võetav - mina soovitaks kasutada e-kirja signatuuri ehk allkirja lisatud visiitkaardi, mitte automaatselt lisatud jaluse rollis. Kirja lõpu viisakusfraase ("Lugupidamisega" jms) ma sinna kindlasti ei lisaks, nii võib mõnel juhul kurjasti mööda panna.

Nii et mina kirjutaks kirja lõpu nii (laest võetud nime ja MargMi teemast laenatud ametinimetusega, allkiri algab -- juurest, eespool on enda tekst):

....
Loodetavasti saite nendest mõtetest abi.

Parimate soovidega

Kalmer Kaalikas

--
Kalmer Kaalikas
Digipädevuste ja innovatsiooni spetsialist
Kükametsa Kultuuriministeerium
Metsavahe 5, 10101 Kükametsa

[egon]

Mina ise kasutan ning arvan et need on veel ainukesed asjad mis vb seda emaili fromaalsena hoiavad ning alati ei pea olema "Lugupidamisega", ise kasutan ka nagu näiteks "Parimat" mis on niiöelda fromaalne ja sobib enamus juhtudel.

[margmi]

Siin tuleb jah eristada mitut erinevat juhtu.

Juht 1 - ametlik kiri, esimene ja minu algatatud
-> Absoluutselt kohustuslik panna alla eesnimi, peren, kontaktandmed, vajadusel ka ametikoht ja töökoht. Kunagi kui ettevõtte nimel kirju saatsid, siis pidi veel see 'legal disclaimer' olema, et ei saadetaks suvalistele isikutele edasi.

Juht 2 - ametlik kiri, aga vastus juba olemasolevas lõimes
-> Piisab eesnimi, perenimi või lihtsalt eesnimi. Olenevalt kontekstist, vbl ka kontaktandmed. Ülejäänu on juba leitav lõimes endas

Juht 3 -> informaalne kiri sõbrale (jah, mina saadan veel neid :) )
-> Ilus oleks panna alla nimi. Lihtsalt viisakusest.

Mina isiklikult väldin ja kõigest hingest loodan, et lõpetatakse ametlikus kirjavahetuses parimat, päikest, avatud tšakraid soovimised :) See on tobe.

Ametlik kiri lõpeb alati

Kas:

lugupidamisega,
--- XXXX

või siis lihtsalt:

--- XXXX

Nii mulle kunagi õpetati. Eks neid raamatuid ole kirjutatud ja kirjutatakse veelgi, täpselt niikaua kui sellega on võimalik kraad kätte saada.

Samuti visiitkaart manuses on minu jaoks vägagi häiriv. Miks? Sest ma ei viitsi hakata manust avama selleks, et vaadata, kellega tegu. Lisaks erinevad platvormid. Utreerin natuke, aga ma kui ma loen seda asja miskis iidses webmailis, olude sunnil. Klikin visiitkaardile ja laaditakse mulle alla miski digitaalne läbu, millega mul pole midagi peale hakata. Samas signatuuris on mul kõik vajalik olemas.

[Jurgep]

Ise ikka kasutan, kuna kuidagi saab e-kiri alustatud siis kuidagi võiks see ka lõpeta.

[elerir]

E-kirja allkirjad on minu hinnangul väga lihtne viis lõpetada oma kiri viisakalt ja jääda formaalseks. Väga ametliku kirja puhul panen tavaliselt lõppu “Lugupidamisega”, aga kui tunnen inimest isiklikult või varasem kirjavahetus on juba olemas, siis kasutan “Heade soovidega”. Lisaks viisakusele, loob see paarisõnaline fraas e-kirjast ühtse terviku, olles justkui punkt lause lõpus. Kuna see ei võta kelleltki tükki küljest ära, siis ma ei näe põhjust miks peaks seda ära jätma. :)

[VoolavG]

Nõustun sinuga, kõik oleneb sellest kuidas kiri algselt saadeti, kui on need sissejuhatused ja allkirjad ja lõpetused jne, siis ise lisan ka need. Muidu käib mul ekirja saatmine vabamas vormis.

[kaarkq]

Esimest kirja kirjutades panen viisakusest ikka lõppu väikse lugupidamise. Sealt edasi lähtun inimese vaibist- kui ta ei pea seda vajalikuks, siis ega ma ka ei hakka panema. IRL inimesega rääkides ei ütle tere ja head aega iga mõttevahetuse ette ja taha kah, seega mõne pikema meilivahetuse jooksul kaovad need tavaliselt ära.