Nädal 5: E-kirja allkirjad

[andpod]

Mida arvate e-kirja lõppu tavaliselt lisatavatest allkirjadest? Näiteks:

---
Lugupidamisega
Kati Kaalikas
---

või

---
Ette tänades
Malle Maasikas
---

Kas need on tänapäeval vajalikud, kui kirja saatja lahtris on nagunii nimi olemas? Mis on head ja sobivad fraasid, mida kasutada? Mulle tundub näiteks heale tuttavale veider kirjutada "Lugupidamisega". Ma ise olen üldse praktiliselt loobunud allkirja lisamisest.

[joelme]

Ise vastan kuidas mulle vastatakse, kui pannakse allkiri siis üldiselt panen ka. E-kirjad on säilitanud oma formaalsuse ja näen, et allkiri annab kirjale ilusa lõpu

[252649IADB]

Mulle isiklikult meeldib, et e-kirjal on allkiri, sest see paneb e-kirjale konkreetse punkti ja töises kirjavahetuses on allkirjas tihti ka kontaktid. Küll aga püüan ma alati vältida seda kanget "Lugupidamisega" vormistust. See tundub selline arhailine taak ja tekitab küsimuse, et mis erilist lugupidamist ma ühe suvalise e-kirjaga nüüd väljendan. See ei sobitu tänapäeval enamasti konteksti.

Tõelised pärlid on muidugi Gen Z passiivagressiivsed allkirjad nagu "Hesitate to reach out". Eestis pole kahjuks selliseid veel kohanud, aga oleksin väga rõõmus, kui keegi mulle nii kirjutaks, see teeks tuju kohe heaks. :)

[Siipas]

See on viisakas ja formaalne, aga isiklikult kui ma saadan lühikese, miteeformaalse emaili või lihtsalt mingi faili, siis ma ei näe pointi kirjutada "Lugupidamisega". Ma ei pea seda tänapäeval vajalikuks, kuid on viisakas.

[Ivatot]

Minu arvates on e-kirja lõppu lisatav allkiri siiski kasulik. See aitab kirjal selgelt lõppeda ja jätab viisakama mulje. Eriti tööalases suhtluses on see minu meelest oluline, sest allkirjas võib olla ka nimi ja mõnikord kontaktandmed. Nii on adressaadil lihtsam aru saada, kes kirja saatis.

Samas olen nõus, et väljend „Lugupidamisega“ tundub mõnikord liiga ametlik, eriti kui kirjutada kolleegile või heale tuttavale. Sellisel juhul eelistan lihtsamaid ja neutraalsemaid variante nt „Tervitades“ või „Heade soovidega“ või lihtsalt oma nime.

Kui kiri on väga lühike nt ainult faili saatmine või kiire vastus  siis ei pea ma allkirja alati vajalikuks. Sellises olukorras võib see tunduda veidi liigne. Kuid üldiselt arvan, et lühike ja lihtne allkiri teeb e-kirja siiski selgemaks ja viisakamaks.

[anuran]

Olen nõus eelpool kirjutatutega, et mingi allkiri võiks ikka olla. Kui on mitteformaalne kiri, siis kasvõi ainult eesnimi. Erit kui on pikk kirjade loetelu, siis on hea eristada, kes mis vastuse saatis. Väga meeldib mulle see "ette tänades", kui kirjas on mingi palve või "vastust ootama jäädes", kui vastust kindlasti soovitakse. See on nagu viisakas nügimine oma tahtmine saada :)

[Kuldar]

Kuna tööalaselt pean vahetevahel saatma meile inimestele, keda ma ei tea, siis tavaliselt tuleb nimi ja ametinimetus kirja lõpus pigem kasuks. Jätab kirja puhul natukene terviklikuma mulje ning on viisakas ka. Ning nagu varem mainitud, on olemas alternatiive nagu "Tervitades" vms, mis ei jäta nii ametlikku muljet.

[Markus Lehtla]

Allkirja lisamine sõltub veidi rohkem kontstektist, et kas ma saadan profesionaalse kirja või sõbrale midagi.
Pigem ikka see lõpp annab veidi austuse tunnet või sellist.

[meribs]

Isiklikult arvan, et need annavad viisaka ja sõbraliku mulje, seega emailidele alati panen mingi allkirja. Olenevalt kellele meil läheb kasutan erinevaid allkirju. Kui tegu väga ametiku kirjaga, siis kasutan:
"Lugupidamisega,
Eesnimi Perekonnanimi"

Tihtipeale tööl kolleegidele ja tuttavatele, kellega niigi igapäevaselt suhtleme kasutan:
"Päikest/Parimat,
Eesnimi Perekonnanimi"

[janern]

Eks see sõltub ikka kontekstist. Väliste partneritega suheldes võiks ikka all olla. Ettevõtte sisesel kirjavahetusel pole nii väga oluline. Endal on staatiliselt kogu aeg all, seega väga sellele tähelepanu ei pööra. Küll aga võiks olla minimalistlik, nii et ainult mõistlik info on olemas seal. Sakslased armastavad hirmsasti väga põhjalikke, ametinimetused, kraadid jne., see tundub juba natuke liig.

[MihkelK]

Tööalaselt - mõistlik on. See annab, nagu ka eelpool nimetatud, konkreetse lõpu asjale.
Küll tööalases meiliallkirjas minu meelest peaksid olema vajalikud kontaktid (e-mail ehk pole tarvis, noh, sest saad ka saatja lahtrist selle kopeerida või "reply" toksida), aga kohati näiteks minu töömaastikul telefoninumber on teretulnud. Minul endal on nii ettevõtte aadress, e-mail kui ka telefoninumber (see on muidugi meil ühtsustatud allkiri kogu kollektiivil. "Lugupidamisega" ei näe enamasti töösuhtluses küll vajadust kasutada. Endal seal selle asemel on lihtsalt "Head". Sobib suhteliselt alati. Vahetan enamasti ainult välismaistele adressaatidele "Best Regards" vastu.
Eraeluliselt - kui saadan esimest korda kellelegi võõrale, siis tavaliselt ikka panen "Kõike paremat" ja ees-perenimi, sõltuvalt olukorrast ka ehk telefoninumber või isikukood. Kõik sõltub kontekstist. Mida rohkem selle isikuga meilivestlus edasi läheb, seda vähem formaalsemaks läheb ka allkiri (või kaob üldse ära, tutvused on ju tehtud :)). Jätkub kohati asi nagu reaalelulise dialoogi juures.
Esimestel kontaktidel ikkagi minu meelest viisakas midagi panna, päris tuima ilma allkirjaga meili küll ei ole pannud ja ei pane ka.

[RaudMees25]

E-kirja puhul kirjutan ise alati "Lugupidamisega, ....". Ja suhteliselt sisse harjutud asi, et ei mõtle, kas on vaja või mitte.
Endale tundub, et hea kirja tava on alati lõpetada soovidega ja kes saatis, olenemata kas näed seda saatja aadressilt või mitte. Tänapäeval muidugi võib saatjaks olla ka kes iganes. Mulle tundub kiri usaldusväärsem, kui sellel on allkiri.

Veel ütleks, et allkirja puudumisel tunduks asi lihtsalt mingi tekstina, mis võibolla ei tundugi nii huvitav läbi lugeda. Lühitekstid ilma allkirjata mulle enam e-kirjadena ei tunduks ning pigem oleks lihtne sõnumivahetus, mida võiks Messenger, WhatsApp, Signal keskkonnas jätkata.

[caraun]

Ma arvan, et "allkiri" võiks jääda. See on umbes sama, et kui sõbrad omavahel peale aja koos veetmist lahku lähevad, siis ütlevad üksteisele tsau või kohtumiseni. Miks siis ei peaks ka vähem formaalses e-kirjas "lõpusõnu" ütlema? Lihtsalt "Lugupidamisega" asemel kasutaksin "Tervitades" või midagi vähe malbemat. Tööalaselt ja võõraste inimestega kirjutades ma isegi ei mõtleks "allkirja" puudumisele, see on elementaarne viisakus minu arvates.

[mpoldu_]

Tööalaselt kasutan tööandja poolt ette antud signatuurimalle. Eraelus leian, et enamasti piisab igapäevases meilivahetuses ka lihtsalt viisakast lõpetusest, näiteks „Lugupidamisega“.

[Edgar Neverovski]

Isiklikult meeldib kasutada kirjavahetuses austavat pöördumist või allkirja. See võib häälestada lugeja positiivselt, eriti kui seda ei oodata. Muidugi võib mitteametlikus õhkkonnas selle sammu vahele jätta, kuid muudel juhtudel püüan sellest reeglist kinni pidada

[MadisKoll]

Ma hakkasin siin mõtlema, et ma üldse ei saada enam meile kui on tegemist hea tuttavaga, siis läheb pigem mingi chat teenuse kaudu sõnum. Muidu ise olen kasutanud

---
Parimat!
Nimi
---

Tundub mulle piisavalt mitte liiga ametlik :)

[johana]

Eks email on pigem formaalne vestlus ning suhtlus kellegagi, kellega ei olda veel sina peal, ning ei suhelda "moodsama" suhtlusplatvormi peal. Päis ja jalus on tavaline "tere" ja "headaega" viisakus emailitsi kontakteerudes.

Reaalset vajalikkust näen ise kontaktide jagamisel ka. nime kaasamine. Mitme inimese vahel saatja lahter võib pigem kirjuks minna ning kuna juba tavaks on, siis teab ja saab kiirelt leida allkirjast, kes vastas/saatis. Näiteks vestlused erinevate osakondadega, kus võib ka sees olla inimesi, keda ei tunne. Siin omakorda ka firma jalus tekitab usaldust, kui sertifikaadina.

Enam eraldi allkirja lisamisele ei mõtle, kasutan konfigureeritud jaluse lisamist.

[viltk]

Minu meelest allkiri vajalik.

Kusjuures, kasutan ise ka seda,

Parimat,
Nimi

Seda siis, kui teine osapool on tööalaselt "tuttavam"
"tundmatule" teisele poolele tavaliselt kasutan

Lugupidamisega,
Nimi
tel
email

"Tuttavam" minu mõistes on see isik, kellega olen "õlut" joonud või kohvi taga juttu ajanud.

[aljons]

Usun, et neid allkirju pole vaja, kui kirja saatja tunneb saajat hästi. Isiklikult lisan e-kirja lõpu, kui kirjutan inimesele, keda ma isiklikult ei tunne või kes pole tuttav. Enamasti jätan lõpu maha.

[kermon]

Iga kirja lõpus kasutan alati "Lugupidamisega" olenemata saajast. Vahepeal olen kasutanud ka "Inspireerivale koostööle lootes", kui kiri on seotud võimaliku uue koostööga.
Arvan, et kirja lõpus on allkiri eelkõige viisakas, kas just vajalik, aga jätab hea mulje (ja tavaliselt järgnevad ka muud kontaktandmed).