Nädal 5: Kas näiline anonüümsus toob välja inimese päris olemuse või lihtsalt tema halvema poole?

[egon]

Mulle endale tundub, et netis kaovad paljudel inimestel, kes teab siis mis oludel pidurid ära. Võibolla on see sellest, et internetis jääb mulje, et anonüümsus kaitseb ja vastutama ei pea. Aga kust selline käitumine tegelikult tuleb? Kas asi on keskkonnas endas, näiteks kommentaariumi toonis, kambavaimus ja selles, et teised kirjutavad samuti teravalt, või on põhjus pigem inimeses endas ja tema iseloomus?

Kohati tundub, et internetis elame nagu antud filmis The Purge: Anarchy 

Hea on muidugi näha, et sellisete asjadega ka tegeletakse ning öelad netikommentaatorid lõpuks leiavad ka selle tõe, et teiselpool ekraani on ka inimesed. Uudistest käis mingin aeg palju läbi, kuidas üks advokaat netikiusajate leidmisele ja kohtu ette toomisele spetsialiseerus: https://www.postimees.ee/7205291/robert-sarv-ajab-netikommentaatoreil-hirmu-naha-alla 

Mis teised arvavad ning kuidas teile endale tundub?

[anuran]

Mulle tundub, et lisaks anonüümsusele tekib veebis ka efekt, kus ekraanil olev nimi ei tundu enam päris inimesena ja sellele nimele võib siis igasuguseid halvustavaid asju kirjutada. Halvustav netikommentaator ei vaata oma kommenteeritavatele otsa, kui teda laimab. Ta ei näe tema koheseid reageeringuid oma halvustavatele sõnadele ja tal ei teki tunnet, et on kellelegi haiget teinud.

[meribs]

Mulle tundub ka kohati, et netiavarustes tuleb inimestel julgus öelda asju, mida muidu nende suust ei kuuleks. Küll aga teades mõnda inimest päris elus ja kui võrrelda nende tegevusi veebis, siis tihtipeale on nende identiteet veebis korduvalt meeldivama mulje jätnud kui päriselt. Julgetakse olla rohkem "fake" ja pöörata see enda kasuks.

[andpod]

Näiline anonüümsus internetis võib muuta seda, kuidas inimene käitub ja mida ta julgeb öelda. Kui kasutaja tunneb, et tema identiteeti ei ole lihtne tuvastada, väheneb sotsiaalne surve ning ta võib oma mõtteid väljendada palju otsekohesemalt kui päriselus. Mõnikord tähendab see ausamat suhtlust, sest inimesed ei pea kartma hinnanguid või tagajärgi. Samas võib anonüümsus vähendada ka enesekontrolli ning tuua esile negatiivsema või impulsiivsema käitumise. Seetõttu võib öelda, et anonüümsus ei näita tingimata inimese täielikku olemust, vaid pigem seda, kuidas ta käitub keskkonnas, kus vastutus ja identiteedi seotus on väiksem.

[viivik]

Mina arvan, et see näiline anonüümsus võimendab või siis julgustab, aga see käitumismuster peab ikkagi loomuses olemas olema ehk toob välja inimese päris olemuse. Minu arust olukord muutus kordades hullemaks, kui üks partei võimule sai, siis justkui oli see halb toon uus normaalsus. Teinekord on küll tunne, et tahaks ise ka krõbedalt vastu öelda, aga hoian end siiski tagasi. Juba lapsepõlvest on kaks lauset, mis on koguaeg kuskil kuklas olemas, üks mida õpetas meile kunagine põhikooli direktor: "Loll on olla loll" ning teine mille puhul ei oska öelda, kes seda täpselt ütles, aga kõlas see nii, et "kui midagi tarka öelda ei ole, siis ära parem ütle midagi".

[RMT]

Arvan, et see juba oleneb inimesest endast. Vahel on ennast tõesti raske tagasi hoida ja soovid kirjutada, et keegi on liiga informeerimatu, et teatud teemadest kirjutada, kuid vahel on tegu valeinfo tahtliku levitamisega - siin on tähtis teha vahet, sest kõik teeme vahel vigu ja edastame tahtmata ebatäpset infot, kuid kui tegu on tahtliku valeinfo leitamisega, siis sellele peab kindlasti reageerima ja korrale kutsuma.

[252649IADB]

Nõustun eelpool öelduga, et see distants võib muuta käitumist, aga minu arvates ei piirdu probleem ammu enam anonüümsusega. Paljud "laamendavad" täiesti avalikult oma nime alt, eriti Facebookis. Minu jaoks ongi kõige ehmatavam see, et päris elus ei pruugi ma selliste tuttavatega kunagi teatud teemadeni jõuda ja nad tunduvad igati normaalsed (minu vaatenurgast), kuni algoritm toob mu seinale mõne nende kommentaari. Siis võtab nähtu kukalt kratsima..

[Kuldar]

Ma arvan, et nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid viise, kuidas keegi on mõjutatud selle anonüümsuse poolt. Aga kuna negatiivsus jääb alati tugevamalt meelde, siis mõned kasutavad seda enda kasuks korralikult ära. Kuid kahjuks jätavad mõned inimesed vääääga ebameeldiva mulje endast, nii ebameeldiva, et sa ei tahagi teada, kes ta on.

[Markus Lehtla]

Nõustun paljudega siin, et vastus ei ole must-valge. Minu arvates oleneb see väga palju inimesest endast, anonüümsus on pigem võimendi kui iseloomu kujundaja.
Mõne jaoks tähendab anonüümsus vabadust olla ausam ja avatum, öelda asju, mida päriselus sotsiaalne surve alla surub. See pole tingimata halb, vahel on see lausa tervislik. Teise jaoks aga muutub see samm tagasi vastutusest piletiks öelda mida iganes, ilma tagajärgedeta.
252649IADB tõi hästi välja, et probleem ei piirdu enam anonüümsusega, paljud "laamendavad" oma pärisnime alt Facebookis. See näitab, et küsimus ei ole ainult anonüümsuses, vaid ka selles, et ekraan loob distantsi ja dehumaniseerib teise poole, nagu anuran mainis, ei näe kommenteerija oma sõnade kohest mõju teisele inimesele.
Seega, anonüümsus ei loo halba iseloomu, aga madalam vastutustunne võib tuua välja jooned, mis muidu jäävad tagaplaanile. Kellel need jooned puuduvad, see käitub anonüümselt või mitte, ikka inimesena.

[janern]

Kui otse pealkirjas olevale küsimusele vastata, siis pakuksin miskit sellist, et anonüümsus toob välja tema selle poole, mis ongi tema päris olemus.
Vaevalt mõni hästi tore ja südamlik inimene käib end ainult veebis välja elamas. Pigem on virtuaalne tegelaskuju samasugune nagu päriselus.

[MihkelK]

Eks ta kindlasti toob päris olemust välja. Kui tegu pole just konkreetselt trollimiseks mõeldud kontoga, siis ju kusagilt (inimesest endast) kogu see asi tuleb. Isegi kui reaalelulises suhtluses ta ehk nii räige ei ole, siis olemuses on see ju siiski olemas, kuna kirjutatuna tuleb see välja. Lisaks ei paista see ju isegi ainult anonüümsete kommentaatoritega. Äkki see on see interneti tekitatud tunne, et ta vahetult kohe pärast interaktsiooni ei ole päriselt mingisse (füüsilisse või verbaalsesse) konflikti sattumas.
Eks anonüümsus kindlasti toob välja rohkem "mölisejaid", vt. näiteks kasvõi kui Postimehe kommentaarium läks nimeliseks. Siis ka ikka kadus neid kommentaatoreid.
Facebook on teine äge koht, kus vahel hobi korras veidraid kommentaare mingitel teemadel lugeda.
Paneb ikka enamasti silmi punnitama ja mõtlema, et wow, kas selline ongi keskmine osa ühiskonnast, kelle vahel igapäevaselt ringi toimetan?
Ehk siis, mu meelest internet ja vahetu kontakti puudumine oma niiöelda safe-zone's toob välja selle inimeste päris olemuse, mitte ainult anonüümne osa internetist.

[reelpe]

Ma arvan et pigem toob välja tema halvema poole. Arvan et see võlts anonüümsus, lihtsus ja vahetusuhtluse komponentide puudumine internetis aitab inimestel end tunda vabamalt ja see tõttu ollakse julgemad kui ilmselt näost näkku suhtluses. See on huvitav teema kuna võiks arvata, et suhtlusnormid ja käitumisnormid võiksid ka laieneda internetti kuid tihti ollakse seal palju hullemad kui päriselus. Psühholoogiliselt ilmselt on see, et internetis ei tunne need samad õeluskotid hirmu eelmainuitud pöhjusel kuna nad arvavad, et see ei mõjuta nende elu, kuna seda ei seostata nendega.

[reelpe]

sealhulgas olen arvamusel et halb pool on ka osa sinu olemusest ja seda ilmselt lihtsalt ei näidata alati.

[patoms]

Kahju on näha, et anonüümsus on täielikult rebinud inimestelt filtrid, mis omakorda on loonud pikapeale olukorra kus inimesed teevad seda kõike ka oma nimega ja avalikult. Netis üles kasvanud inimeste jaoks on vulgaarne käitumine normaalsus juba. Kasvõi vaadates noori tänapäeval tänavatel, siis viisakust kohtab harva, küll aga ülbust ja üleolevust ohtralt.

[RaudMees25]

Lugedes teema pealkirja, siis tuli kohe meelde selline dokumentaal nagu "Unknown Number".

Üldjuhul anonüümsusel on omad põhjused, kes seda soovivad. Kes soovib anonüümsust kasutada lihtsalt pahatahtlikel eesmärkidel või kellel on õilsamad eesmärgid. Kindlasti annab anonüümsus juurde julgust ja julgusega kaasneb inimese julgus olla tema ise. Mõni kasutab anonüümsust ka oma salajaste pahede jaoks, mida ei soovi endaga seostada lihtsalt.

[caraun]

Ma nõustun kõigi eelnevate arvamustega. Isiklikult arvan, et anonüümsus ei tee kedagi automaatselt halvaks inimeseks, pigem võtab vastutuse maha ehk sa ei näe teise inimese reaktsioone ja nägu ning nii on palju lihtsam midagi nõmedat või mõtlematut öelda. Päriselus hoiab kehakeel ja emotsioonide nägemine meid üldiselt siiski tagasi, sest teame, et peame ka kohe võtma vastutuse oma sõnade eest.

Samas ma ei arva, et anonüümsus on üdini halb, sest mõne inimese jaoks annab see just julguse olla ausam, näiteks rääkida oma mentaalsest tervisest või jagada mõnda väga isiklikku kogemust nii, et seda ei peaks häbenema, aga samas kedagi teist võib olla nii hoopis aidates.  

[mpoldu_]

Minu meelest puudutab see eriti nooremat põlvkonda, sest enamik neist on kasvanud üles selliselt, et internet ja päriselu on nende jaoks juba ammu omavahel segunenud. Ei tehta enam vahet sellel, mis jääb veebi ja mis mitte. Justkui suhtlemine oleks igal pool üks ja sama.

Netis harjutakse ära sellega, et võib öelda peaaegu mida tahad, ilma et kohe midagi juhtuks. Seega tekibki vale arusaam, et sõnadele ja tegudele ei järgne erilisi tagajärgi.

Aga päriselus on asjadel ikkagi teine kaal. Kui sa inimest solvad, mõnitad või provotseerid, siis ei saa eeldada, et kõik lihtsalt neelavad selle alla nagu mõnes kommentaariumis.

[Edgar Neverovski]

Mulle tundub, et anonüümsus paljastab pigem inimese päris olemuse kui tema halvema poole. Tunnen ka ise, et internetis on märksa kergem end väljendada kui vahetus suhtluses, kuid see, kas sel on positiivne alatoon või mitte, sõltub üksnes inimesest endast

[tiitr]

Olen ka arvamusel, et anonüümsus pigem paljastab inimese päris olemuse. Mulle tundub, et seda olukorda on kõige parem kirjeldada suurlinna ja väikekoha efektiga.

Kui inimene elab väikeses kohas, kus kõik kõiki tunnevad, ei saada ta kohalikus poes teenindajat pikalt – sotsiaalne kontroll on tugev ja teol on kohesed tagajärjed. Suurlinnas aga olles lihtsalt üks anonüümne nägu tuhandete seas, kaovad paljudel need sotsiaalsed pidurid. Internet ongi sisuliselt nagu üks lõputu suurlinn.

[MadisKoll]

Päris olemus vs halvem pool on hästi abstraktsed mõisted inimesi vaadeldes, minu arust. Inimesed on jube keerulised ning tihtipeale ka vastuolulised; kellel poleks nt kogemust kus soovid korraga kahte üksteist välistavat tulemust?
Ma tahaks väita, et see näiline anonüümsus toob meist esile veel ühe kohati teistest erineva tahu või fassaadi, mida kindlasti ka kujundab see mis keskkonnas me oleme ise "üles kasvanud" netis. Tahes tahtmata hakkame me ahvima teisi, kes midagi interneti avarustes teevad, et sisse sulanduda. Me ei ole loomult vastuvoolu ujujad, või isegi kui keegi vastandub, on ta siiski mõjutatud n.ö peavoolust, millele vastu ta ujub.

tl;dr Mitte päris olemuse, või halvema poole, vaid veel ühe paljudest tahkudest mida me teistele eri situatsioonides näitame. Inimene on keeruline loom, ja seetõttu on tal keeruline olla ka :P